Tükitööd on igasugust. Läks kord nii, et mängisin ühel ööl hoora, kes annab raha eest kõike. Häbi öelda, aga sellest ei jäänud suhu mingit sita mekki, päris huvitav seiklus oli.
Ei oska siiamaani öelda, mis juhtus, et otsustasin ühtäkki mängida kõike oskavat ja himurat Tallinna hoora. Päikesepiste seda ei põhjustanud, lubatud sajaeurone kompensatsioon ka kindlasti mitte.
Läks lihtsalt nii, et minusugune igati ontlik biseksuaalne daam muutus ühel ööl kunde kõiki soove alistuvalt täitvaks libahooraks.
No selge see, et niisuguseks valvelitsiks hakkamine nõudis väga erilist meeleolu ja teatud asjaolude kokkulangemist. Olin selle päeva hommikul kokku pakkinud oma viimase tüdruksõbra veel järelejäänud asjad ning viinud need talle autoga ära. Huvitaval kombel ei laabunud hästi ka poiss-sõbraga, kellega ei kohtunud me juba pikemat aega.
Koju tagasi jõudsin silmad veekalkvel. Tundus, et seinad rõhuvad otse füüsiliselt ja kukuvad kohe-kohe kaela.
Esimese dringi segasin endale kell veerand kaks päeval. Campari-apelsinimahlaga. Teise tegin juba topeltkange.
Aga üksinda joomine on päris kole asi. Otsustasin minna kesklinna, inimeste hulka.
Esimene aadress oli Moskva kohvik Vabaduse väljakul. Istusin seal kolm tundi ja nelja dringi manustamise ajal jõudsin parajasti kohal viibivate naiste ja meeste seltskonnale pihtida kõigist biseksuaalse elu jooksul kogetud parematest panekutest. Ma ei vältinud ka ligasena tunduvaid üksikasju. Ei. Jagasin neidki kohalolevate uudishimulike kuulajatega.
Nojah, selle käigus märkasin, kuidas enam kui üks silmapaar oli hakanud mind erilise huviga piidlema. No oli ju ka, mida vaadata. Olen 172 senti pikk, helepruunide juustega ja üpris pruntis huultega ning eriti arenenud esivarustusega. Igati silmapaistev beib.
Lõpuks sundis mingi enese alalhoiu instinkt mind sealt pagema. Aga viis drinki polnud veel küllaldane ports, mis oleks pannud mind juba harrastama õhtust daami- või härrasuhet. Kaks naist ja kolm meest jäid mulle iharalt järele vaatama, kui astusin välja. Vabaduse kell näitas kaheksandat õhtutundi, seadsin sammud ühe suurte klaasakendega pubi poole.
Astusin sisse ja jätkasin innukalt dzinntooniku manustamist. Kolme ringi järel hakkasin end juba nostalgiliselt ja paraku ka vanana tundma. Olin juba kolmekümnene daam, kõik ülejäänud tibid ümberringi paistsid kooliplikadena. Enne järgmisse paika minekut otsustasin anda kohalolevatele noorukitele väikese õppetunni selle kohta, kuidas üht tõelist naist seksuaalselt rahuldatakse. Väikese loengu järel ei jäänud minu biseksuaalsus kellelegi teadmatuks. Äratasin taas üpris suurt tähelepanu. See ainult andis tuult tiibadesse.
Sõimasin uimaste eestlaste seksuaalset külmust, kogu täiega said nii mehed kui naised, kes on seksuaalselt täiesti kõlbmatud ja voodis nagu tuimad nuiad. Sellest sõimamisest hoolimata hakkasin piirama ühte blondi tüdrukut, kelle poiss osutus ääretult armukadedaks ning palju ei puudunud, et oleks mulle kallale tulnud.
Selle peale ilmus kusagilt turvamees ja tegi ettepaneku, et lahkuksin pubist. Aga see polnud veel kõik! Ta oli äärmiselt lipitsev ja ütles tasakesi, et paari tunni pärast, kui tema tööpäev läbi saab, võiksime koos paar drinki teha.
“Idioot!” käratasin talle ja astusin uksest välja. Õnneks jäid kõik klaasid, näod ja muud asjad terveks.
Kell oli liikunud juba üle kesköö. Ma ei tahtnud veel sugugi üksinda sängi pugeda. Tallinna ööelu oli ju alles algamas. Mõtlesin minna kuhugi ööklubisse, aga üle tee paistis kutsuvalt Palace.
Milleks minna kaugele, kui otsitav võib olla siinsamas. Astusin aegamisi üle laia autotee. Sisenesin hotelli uksest ja portjeele ainsatki piltku heitmata, suundusin joonelt lobby baari. Seal polnud parajasti mitte kedagi. Krapsakas baarineiu oli valmis kallama mulle dzinntoonikut, tema ju ei teadnud, mitmes see mul juba järjekorras oli.
Istusin aknaäärsesse lauakesse, kui baarileti juurde astusid kaks soliidses ülikonnas ja lipsuga härrat, kes kõnelesid omavahel rootsi keeles. Neil oli nii palju teineteisele öelda, et nad ei märganud mind üldse. Muudkui seletasid.
Siis nägin, kuidas hotelli uksest sisenes veider paar. Täidlasem blond keskealine naine lausa vedas seljas endast suuremat ja kogukamat meest, kes hotelli uksehoidjat nähes võttis siiski jalad alla. Ta ütles midagi oma saatjannale, see vaatas umbusklikult mehele otsa. Siis võttis mees eriti püüdlikult midagi valvelseisangu taolist ja blondiin rahunes. Nad jätsid hüvasti ning naine väljus, heites veel korraks kontrolliva pilgu vestibüüli jäänud mehele. See viipas sõbralikult ning hakkas sammuma lifti poole. Siis kadus ta mu vaateväljalt. Hoolitsev emalik blondiin aga seisis veel viivu ukse taga, otsekui tahtnuks veenduda, et mees ikka oma tuppa suundub.
Rootsi härrasmehed rääkisid endisel tähtsat juttu. Olin rootsi keele ammu selgeks õppinud ja giiditsesingi aeg-ajalt, tehes rootslastele vanalinna ekskursioone. Sain aru, et meeste jutt käis ärist. SEe ei huvitanud mind üldse.
Korraga märkasin oma laua juures meest, kes veidi aega tagasi blondiini toel sisse oli komberdanud. Ta tundus nüüd olevat hoopis teine mees. Püsis täiesti kindlalt oma jalgadel ning küsis soome keeles, kas tohib mulle seltsiks istuda.
Olin kahevahel, nii purjus soomlast ma nüüd küll jahtimas seal polnud, aga korraga tuli hea mõte vastata talle rootsi keeles. Mees lausa võpatas ja säras heameelest. Ta muutus üleni. Suur jutuvada pääses ta suust, kui ta minu kõrvale istus. Ta oli sellise moega, nagu oleks kohanud mingit kaugelelavat sugulast.
Tuli välja, et ta on rootsikeelne Soome kirjastaja, kes annab välja mitmeid naisteajakirju. Meie vestlus oli vist nii valjuhäälne, sest baaris viibivad rootsi härrasmehed olid juba tükk aega vait ja vahtisid ainiti meid. See ei häirinud mu vestluskaaslast põrmugi. Ta vaevalt pani neid isandaid tähelegi. Mu uus tuttav käristas välja veel kolm drinki ja jõi ise ka. Täiesti ilmne, et ta oli otsimas endale ööks seltsilist ja pidas mind enesestmõistetavalt rikastele välismaalastele orienteeritud luksushooraks!
Järgneb…
